20
1 Nädala esimese päeva varahommikul, kui oli veel pime, läks Maarja Magdaleena hauakoopa juurde ja nägi, et kivi oli sissepääsu eest ära liigutatud.
2 Jooksuga läks ta, et öelda Siimon Peetrusele ja teisele jüngrile, keda Jeesus armastas: „Issand on hauast ära viidud ja me ei tea, kuhu ta pandud on.“
3 Siis läksid Peetrus ja teine jünger haua juurde.
4 Nad jooksid koos, aga teine jünger jooksis kiiremini ja jõudis haua juurde esimesena.
5 Ta kummardus alla ja sisse vaadates nägi ta matmisriideid seal olevat, kuid ta ei läinud sisse.
6 Siis jõudis pärast teda kohale Siimon Peetrus ja läks kohe hauakambrisse sisse. Ta nägi seal matmislinasid
7 ja seda, et riiet, mis oli olnud Jeesuse pea peal, ei olnud teiste matmislinade juures, vaid see oli kokku volditud ja eraldi asetatud.
8 Seejärel läks hauakoopasse sisse ka teine jünger, kes oli haua juurde esimesena jõudnud.
9 Ta vaatas ringi ja uskus, et see on tõsi − sest seni ei olnud nad mõistnud Pühakirja, et Jeesus pidi surnuist üles tõusma.
10 Siis läksid jüngrid tagasi sinna, kus nad peatusid.
11 Kuid Maarja jäi haua juurde nutma, ja kui ta seal nuttis, kummardus ta ja vaatas hauakoopasse sisse.
12 Ta nägi kaht valgesse riietatud inglit, üks istumas peatsis ja teine jalutsis, seal, kus Jeesuse surnukeha oli lebanud.
13 „Miks sa nutad?“ küsisid nad talt.
Ta vastas: „Sellepärast et mu Issand on ära viidud ja ma ei tea, kuhu ta pandud on.“
14 Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ja nägi Jeesust seal seismas, kuid ta ei tundud ära, et see on Jeesus.
15 „Miks sa nutad?“ küsis ta naiselt. „Keda sa otsid?“
Arvates, et see on aednik, ütles Maarja talle: „Isand, kui sina viisid ta ära, ütle mulle, kuhu sa ta panid, et saaksin minna ja ta ära tuua.“
16 Jeesus ütles talle: „Maarja!“
Ta pöördus Jeesuse poole ja ütles: „Rabbuuni,“ mis tähendab heebrea keeles „õpetaja“.
17 „Ära hoia mind kinni,“ ütles Jeesus talle, „sest ma pole veel läinud üles oma Isa juurde. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile, et ma lähen üles oma Isa ja teie Isa, oma Jumala ja teie Jumala juurde.“
18 Maarja Magdaleena läks siis ja rääkis jüngritele: „Ma nägin Issandat,“ ja ta selgitas neile, mida Issand oli talle öelnud.
19 Samal õhtul, nädala esimesel päeval, kui jüngrid olid koos lukustatud uste taga, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, seisis nende keskel ja ütles: „Rahu olgu teile!“
20 Pärast seda tervitust näitas ta neile oma käsi ja külge. Issandat nähes täitis jüngreid rõõm.
21 „Rahu olgu teile!“ ütles Jeesus neile uuesti. „Samamoodi nagu Isa minu läkitas, läkitan mina teid.“
22 Seda öelnud, puhus ta nende peale ja lausus: „Võtke vastu Püha Vaim.
23 Kui te andestate kellegi patud, siis on need andeks antud; kui te neid andeks ei anna, jäävad need andeks andmata.“
24 Üks kaheteistkümnest jüngrist, Toomas, keda hüüti Kaksikuks, ei olnud nendega koos, kui Jeesus tuli.
25 Teised jüngrid rääkisid siis talle: „Me nägime Issandat.“
Aga tema vastas: „Ma ei usu, kui ma ei näe naelajälgi tema kätes ega pane oma sõrme neisse ega katsu oma käega tema külge.“
26 Nädala pärast olid jüngrid majas koos ja Toomas oli ka nendega. Uksed olid suletud, ja Jeesus tuli ja seisis nende keskel.
„Rahu olgu teile!“ ütles ta.
27 Siis ütles ta Toomasele: „Pane oma sõrm siia ja vaata mu käsi. Pane oma käsi mu külje haava sisse. Ära kahtle, vaid usu minusse!“
28 „Minu Issand ja minu Jumal!“ vastas Toomas.
29 „Sa usud minusse, sest nägid mind,“ ütles Jeesus talle. „Õnnelikud on need, kes ei ole mind näinud, kuid siiski usuvad minusse.“
30 Jeesus tegi oma jüngritega olles veel palju tunnustähti, mida ei ole selles raamatus kirjas.
31 Kuid need on siia kirja pandud, et te võiksite uskuda, et Jeesus on Messias, Jumala Poeg, ja et uskudes temasse nagu ta on, oleks teil elu.